Elise seiklused teiselpool kallast: Aeg lendab

Aloha !

Palavad tervitused siit palmi alt teile! Täiesti uskumatu, et eelmisest postitusest on ligi kolm nädalat möödas. Aeg lendab siin uskumatu kiirusega.

Põhiline uudis- Ma sain endale yogurtlandi kõrvale teise töö!!!! J Minu maja vastas avatakse selline toiduplats ja mina hakkan tööle seal asuvas Mana Hawaii foodtruckis, mis on üleni roosa. Mis minu ülesanneteks seal siis on ? Kliente teenindada kassast, tellimusi võtta ja meisterdan neile kohalikke toite nagu acai ja poke bowl. Acai bowl on sellise paks acai marjadest smuuti laadne asi kuhu peale pannakse röstitud müsli, banaaniviilud, maasikaviilud ja mustikad. Ning poke bowl on kohalik roog toorest tuunikalatükkidest, riisis ja paljust muust põnevast. Üks päev oli mil juba treeningpäev, kus õppisime siis ise neid toite valmistama. Päris põnev oli ja maitsesid väga head.Täpselt ei tea millal se foodtruck avatakse aga vast peatselt.

Aga mis ma siis veel vahepeal põnevat teinud olen ?

21. juuni käisime Lulumahu matkal. Sain esimest korda kastiautos sõita ! See oli väärt kogemus. Mõnus soe breeze vuhisemas juustes, oeh see oli äge ! Matk oli täitsa okei, mööda jõge jõudsime lõpuks koseni välja. Seal nägime ühte väga armsat vanapaarikest, kes olid sinna tunud enda väikse valge kutsuga. Nii vahva oli vaadata kuidas see kutsu kepsles seal üle kivide, hiljem püherdas seal muru sees. Matk oli lihtne, üsna lühike ja nauditav- ei pidanud kuhugi kiirustama ega ähkides-puhkides kuhugi mäkke ronima. Peale matka läksime autoga Sandy beachi. Sandy beachis nägime siinset kuulsat Kama the Surfing pigi- ehk siis surfavat minisiga. Alguses läksime Aliisiga lihtsalt nunnusid sigu vaatama ja pilti tegema ja siis nende notsuga omanik rääkis, et nad on kuulsad sead. Nad vist olid eelmine suvi isegi Reporteris olnud mingis klipis :D. Neil on oma Instagrami lehtki- Kama the surfing pig. Peale Sandy beachi käisime korraks Makapuul vaadet nautimas ning lõpuks läksime China walli päikseloojangut vaatama. Sealt China wallist kohalikud hüppasid veete aga mõned päevad tagasi suri üks naine seal samas! Kuna sealt välja uuesti kivi peale saada ei ole kõige lihtsam ja seda saab ainult ühest kohast teha. Ta ei saanudki kuidagi kivi peale ennast tagsi tõmmatud, olid kuidagi valed hoovused ja uppus ära :S. Siin ikka juhtub tegelikult päris tihti taolisi õnnetusi.

China Walli päikseloojang

China Wall

Jaanipäev ! Jaanipäeval läksid enamus eestlastest siin saarel Makapuu randa. Väga äge oli öösel rannas tahtsida koos nii paljude eestlastega. Nagu oleks Eestis olnud. Mõned tunnid sai liiva peal magatudki ja esimese bussiga viie paiku hommikul läksime juba koju edasi magama.

28. juuni – Waimanalo. Käisime Keili ja Avega ühes selle saare ilusaimas rannas. Nägime seal vähemalt kolme gruppi pulmalisi, kes olid enda tähtsat päeva jäädvustamas sealsamas rannas(üks neist kolmest oli geipaar). Seal oli tõesti ilus, kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis rohkem ma selle ranna kohta ei räägi.

29. juuni- vot see oli alles päev ! Erikul tuli mõte minn sellisele toredale matkale nagu Wiliwilinui- kas pole mitte äge nimi matkarajal ?! :D Mõeldud-tehtud(enamvähem tehtud). Meiega liitusid veel Toms ja Janno(minu korterikaaslased ), Marili (oli vist Marili, sorri kui mäletan valesti) ja kolm toredat Läti tüdrukut. Bussi pealt maha tulles ei leidnud me aga matkaraja algust. Kohaliku postiljoni käest uurides saime teada, et wiliwilinui hakkab üldse eelmisest orust(oli bussiga liiga kaugele tulnud) aga, siit orust hakkab ka mingisugune matkarada. Mõtlesime, et mis seal siis ikka kuna üle mäe teise orgu jalgsi minna on praktiliselt võimatu siis oleme spontaansed ja läheme sellele rajale mis siit algab. Meil ei olnud õrna aimugi kui pikk see võib olla ja mis meid üldse ees ootab. (Ja muuseas ma pidin too õhtu kell kuus tööle minema). Kusjuures saa rada oli väga äge ! Üks ägedamaid siiamaani. Alguses läbisime džungli, mis muutus järsku bambusmetsaks ja peale bambusmetsa jõudsime jõeni. Peale jõge tervitas meid reaalselt nagu Videvikust välja astunud mets, kus see Edward lendas seal koos Bellaga läbi puude :D . Seal oli ka selline mõnus lõkkeplats, kus meendi energiavarusid taastasime. Nagu ikka, nii ka siin pannakse matkaradadel puude külge värvilised sildid, mis hoiavad sind õigel rajal. Aga vot seal Videviku metsas kaotasime me enda matkaraja jälje. Ja kuna me tahtsime ikka edasi uudistada siis valisime jälle livin aloha spontaanse tee, läksime suvaliselt vaatasime kuhu jõuame. Matkarajast polnud üks hetk enam halli haisugi ja me ronisime praktiliselt mingist puudega kaetud seinast ülese, niiet jalad värisesid all ja klimp oli kurgus :D . Koguaeg oli allaandmis tunne , kuna ega keegi täpselt ju ei teanud, et mis meid üldse ees ootab ja kas pingitused ka vilja kannavad- ehk kas ees ootab midagi või ei. Point on selles, et lõpuks me avastasime endid teiselpool mäge, ehk siis me olimegi jõudnud Wiliwilinui matkaraja algusessse. Me olime lihtsalt offroadi üle mäe tulnud. Kell oli juba üsna palju aga kuna ma olime juba selle wiliwilinuialguses siis ei saanud me jätta seda ka tegemata. Nii tegimegi siis eelmisele ulmelisele matkale veel Wiliwilinui ka otsa . Seal oli vahepeal nii järsk ja libe, et pidime endid köitega üles tõmbama, see oli päris fun. Ja lõpus- me olime pilvedes, üli äge oli aga midagi ei näinud peale pilvede, kui üks hetk tuli väike tuuleke ja ajas pilved laiali ja siis vaade oli oi kui ilus. Sealt nägi mõlemat saare poolt. Tagasiminnes ei olnud me väga informeeritud, kust üldse bussi peale saada ja kuidas koju jõuda. Meie õlekõrreks said autoratta jäljed veidike laiemal teel- ju need jäljed peavad ikka viima kuhugi suurele teele. Ja õnneks viisidki J. Huhh, päästetud! Järsku metsast välja jõudes olime keset uhkete villade rajooni mäe otsas, vaatega ookeanile ja Diamond Headile. Seal oli isegi patrull, mida pidid autod läbima ,enne sinna rajooni sisenedes. Tundus, et enamus elanikke seal olid miljonäridest jaapanlased. Tööle jäin ma 2 tundi hiljaks, õnneks kõik olid väga sõbralikud ja uudishimulikud,et mis mul juhtus ja kus ma seiklesin.

Teise matka lõpus- ehk Wiliwilinui lõpppunkt.

Eemal paistab patrull, mida pidi läbima, et naabruskonda pääseda.

3. juuli käisime Ave ja Ketiga surfamas. Siiamaani pole ühtegi korralikku lainet kahjuks saanud. Teinekord peaks minema kellegagi, kes oskaks õpetada. Surfi instruktor on siin kallis lõbu, mid meie vaesed eestlased endale lubada ei saa :D.

6.07 käisime North Shore’l. Saime jälle ühe kohalikuga minna, kes tegi meile väikse tuuri seal. Tuur algas makadaamia pähkli farmiga. Makadaamia pähklid on siin megamaitsvad ! Eriti kookose ja piimashokolaadi kihis. Njämma! Seal saime korjata Makadaamia pähkleid, neid ise süüa või siis nagu meie : tegime väikesteks tükkideks peo peale, andsin peolt kanala ja kana omakorda tükeldas need veel väiksemaks ja andis oma tibudele. Nii armas ! Peale pähklituuri läksime väiksele matkale Kahana Valleys. Matkaraja ääres kasvasid suured metsõunapuud, mille viljad olid just parasjagu valmis. Need õunad olid rohkem nagu meie virsikud- keskel suur kivi ja vili ise väga mahlane ja huvitava maitsega. Kuna meil ei olnud vastavaid jalanõusid siis läksime vaid esimese jõeni ja siis asusime juba tagasiteele. Jõe ääres oli küll väga maagiline, uskumatu kui ilus võib olla ühes kohas. Kahjuks ei olnud mul peegelkaamerat kaasas vaid veekindel kaamera, mis viimasel ajal ei taha ilusaid, teravaid pilte teha. Peale matka sain esimest korda maitsta siinseid kuulsaid Haleiwas asuva Giovanni foodtrucki küüslaugu krevette. Oi need olid maitsvad ! Kui kõhud täis siis sõitsime Sharks Cove päikseloojangut vaatama. Seal oli palju snorgeldajaid kivide vahel, niiet sinna tuleb mõni päev tagasi minna kindlalt !

Makadaamia pähkli farm

Chinaman's hat

Kahana valley

Giovanni's

Elu esimesed ülimaitsvad küüslaugu krevetid.

Sharks cove

Istusin ja vaatasin , kuidas värvid taevas vaheldusid iga sekundiga.

7.07 Käisime Keili, Keti ja Aliisiga tuberkuloosi testi tegemas. Seda nõuavad osad tööandjad, kui sa soovid saada näiteks ettekandjaks. Ja me mõtlesime kandideerida ühte kohta üritustele ettekandjateks. Nali pidi aga selles olema, et kuna meil on tehtud tuberkuloosivastane süst siis suure tõenäosusega meie test tuleb positiivne ja meile tehakse veel lisaks röntgenuuring, tegemaks kindlaks, et meil ikka tuberkuloosi pole. Peale seda käisime Aliisiga Chinatownis uudistamas. Seal oli tõesti huvitav ringi käia- nii palju võõraid ja huvitavaid puu- ja köögivilju. Ega liha valikki alla ei jäänud. Kana letis olid enampakkumisel näiteks kanapead.

8.07 käisime Ave, Gertteli ja Silviaga Makapuu tidepoolsides. Kõigepealt läksime bussiga Makapuu ranna juurde ja kuna salt tidepoolside matkaraja alguseni oleks pidanud üsna pikalt mööda maanteed käima siis otsustasime selle jupi hääletada. Mõeldud tehtud. Meid võttis peale väga tore vanem mees. Sinna tidepoolsidesse üldjuhul turistid ei lähe, kuna sinna minemiseks pidi Makapuu lighthouse traililt maha pöörama ja mööda mäekülge alla ronima, mis mõne kohapeal oli päris keeruline. Pluss, need kivid olid päris teravad ja Ave näiteks lõi enda jala sinna vastu ära L. Aga see ronimine oli seda väärt. Need looduslikud basseinid oli uskumatult ilusad , mis tegi selle koha eriti maagiliseks, olid seal bassudes ujuvad kalad. Üks värvilisem kui teine ja mõni neist täitsa pirakas. Väga vahva. Kui sinna jõudsime siis ei olnud seal peale meie mitte kedagi. Aga veidi hiljem hakkasid järsku kõik kohalikud sinnna tulema ja lõpuks oli meid seal päris palju. Kõik nautisid enda vaba päeva. Ülitsill !